Ajalugu
See vaimulik liikumine sai alguse kaua enne koguduse sündi, millega olid väga tihedalt seotud vennad Tannar Henno, Kalle ja Vello Usin, Leevi ja Taavi Väli, Tarmo Väer ja Valter Rooso. Nad käisid koos palvetamas ja Jumala Sõna jagamas, kuni valmis spontaanne otsus alustada evangeelsete koosolekutega. Eestvedajaks oli Kalle Usin.
1989. aasta maikuus alustatud teenistustest kujunesid välja haruldased õhtupoolikud – “esmaspäevaõhtud”. Jumala Vaim julgustas edasi minema. Evangelisatsioonitöö kasvas jõudsalt, koos käidi Kuressaare metodisti palvelas. Üsna varsti tekkis vajadus noori kristlasi õpetada. Selle ettevõtmise tarvis üüriti majavalitsuse saal. Järjepidevalt sõitis siia Jumala Sõna jagama Järvamaa Kristliku Keskuse pastor Kenneth Kaasik. Ta oli lõpetanud Ameerikas Rhema Piiblikooli ja töötas Eestis misjonärina. Samuti toetas seda tööd Teedy Tüür Hiiumaalt.
Üsna varsti otsustati alustada uue iseseisva kogudusena, mille nimeks sai Kuressaare Kristlik Vabakogudus. Pastoriks valiti Vello Usin. 1991. a. 28. aprillil toimus avajumalateenistus parteikomitee saalis. See oli erakordne sündmus – parteimajas kuulutati Jumala Sõna. Samaaegselt käis aktiivne evangeelne töö Saaremaa eri paikades. Suvel aitas evangelistina kaasa soomlane Sakari Närhi. Kaks kuud järjest peeti telgikoosolekuid, mille tulemusena liitus kogudusega veel palju inimesi.
Aasta pärast anti parteimaja saal uuele üürnikule, mille järel liiguti edasi Kuressaare kinosaali. Osteti ära ühe kinoseansi aeg (2 tundi) ja nii saadi kooskäimisi jätkata. Kino-koosolekud olid imelised. Kuid ka seal alustati ümberkorraldustega ning järgmiseks peatuspaigaks sai Kuressaare Sanatooriumi. Sealses saalis jätkus ruumi vaid 100-le, tuli otsida midagi suuremat.
Tänu STREV-i juhtkonna vastutulelikkusele sai uueks kooskäimiskohaks linna servas asuv saal. Ka see ruum oli meie käsutuses vaid aasta kuni uute rentnike saabumiseni. Kogu “rännak” kestis selliselt kolm aastat.
Eestis toimunud suurte muudatuste käigus vabanesid endised sõjaväehooned. 1994. aasta alguses sõlmiti Saaremaa Piirikaitsega rendileping, mille alusel anti endine Nõukogude Liidu piirivalve klubihoone kogudusele 25 aastaks rendile. Oma kodu oli kogudusele tõesti vaja! Seni toimusid osadus- ja palveõhtud ning laste pühapäevakool pastori enda kodus.
Klubihoones tuli teha mitmeid remonttöid. Aktiivselt lõid kaasa koguduseliikmed. Maja sisekujunduse tegi koguduse liige kunstnik Ain Vares. Toetust tuli ka väljastpoolt. Rootsist toodi orel, toolid ja kirikupingid. Koguduse juhtkond tänab siinkohal südamest kõiki, kes meile töömuredes toeks olid.
Esimene koosolek uues majas peeti 1994. aastal esmaspäeval. Siis tähistati ka koguduse kolmandat aastapäeva. Pidulik avakoosolek oli sama aasta 19. juunil. Koguduse 5. sünnipäeva puhul saabus üllatav teade, et linna volikogu oli otsustanud maja meile kinkida. See oli palvevastus, kingitus meie Isalt, kes on meie varustaja! Talle meeldib teha oma lastele suuri asju! See on ime
Meie armsaks saanud koguduse majas jätkub ruume kõigi tööharude tarvis. Majas on kolm saali: koosolekute-, kohviku- ja spordisaal, lastetuba, palve- ja osadustuba, külaliste- ja maalt tulnud koguduseliikmete ööbimiseks kohandatud toad. Inimeste seas püsib entusiasm ja töötahe. On palveõhtud, õdede ja vendade osadusõhtud, lastetöö, noortetöö ja noorte kristlaste õppeklassid.
Vastavalt Eesti Vabariigi “Kirikute ja koguduste seaduse” muutumisele registreerisime end 10. aprillil 1994. aastal EKNK Kuressaare Nelipühi koguduseks. Sõna "Nelikaare" lisandus koguduse nimele mitteametlikult 2008. aastal ja kinnitati ametlikult 14. juunil 2020. aastal.