Lõikustänupüha
Tere armsad sõbrad!
On käes oktoobrikuu ja arvatavasti on enamusel aia- ja põllusaaduste kasvatajatel annid varaaitadesse kogutud. Lõikustänupüha, mida peetakse tavaliselt Eestimaa kirikutes oktoobrikuu teisel pühapäeval on läbi aegade olnud üks rõõmus püha. Külastades sellel ajaperioodil kirikuid, osaledes sealsetel jumalateenistusel märkad nii mitmeski paigas ilusaid, rikkalikult kaetud laudu erinevate sügisandidega.
Lõikustänupüha toob meie mõtted ja suunab meid vaatama Piibli esimestele sõnumitele, loomisloo juurde, kus kõik alguse sai. Me näeme inimest ja Jumalat tegemas koostööd. Inimene külvab seemne, harib maad ja Jumal laseb paista päikesel, sadada vihmal ja kasvada sellel mis külvatud. Paned mulda viljatera ja sellest võrsub viljapea, milles teri palju rohkem kui üks, või siis kartuli, mis lagunedes mullas toob esile uued kartulid. Ja nõnda kasvavad ning valmivad need annid, millest igapäevaselt toitume. Kui puuduksid annid, millest valmistada rooga, ei oleks ka meil võimalik eksisteerida. Ja paraku on maailmas palju neid, kes kannatavad toidu nappuses, see ei ole ainult minevikus nii olnud, vaid ka tänapäeval. Olen lugenud, et arengumaades peaaegu pooled alla 5-aastastest lastest kannatavad alatoitumise all ja iga päev sureb maailmas 29 158 last enne oma 5. sünnipäeva, mis aastas teeb 10.6 miljonit last. Need numbrid ehmatavad, panevad mõtlema ja tegutsema. Kuid kas kõiki?
Mõtiskledes sellele pühale jõuan kahele olulisele järeldusele. On lõikus ja on tänu. Kui lõikus on tehtud kas sellele järgneb ka tänu? Usun, et on väga tähtis tuua tänu andide Andjale! Ja on väga hea, kui saame jagada ande nendega, kellel neid ei ole.
Kõneleb Piibelgi meile Jumalast, kui andjast.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on ANDNUD, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi päästetaks!” (Joh.3:16-17)
Tervitades,
Alur Õunpuu
nelikaare
ee