Jõulusõnum
Tere armsad sõbrad!
Nii kord juba on, et igal aastal tähistame teatud päevi, mis on kujunenud aegade jooksul suursündmusteks. Sündmusi üldises mõttes toimub pidevalt, kas on see aset leidmas inimese isiklikus elus, on see seotud konkreetse riigiga, linnaga, vallaga, külaga ja kui loetelu jätkaksime, jõuaksime järeldusele, et igal päeval on oma tähendus ja tähtsus kellegi jaoks. Kuid on sündmusi, mida tähistatakse ja pühitsetakse üheskoos üle maailma paljudes riikides, kuna selle mõju ja tähendus on esile toonud suuresti samad tagajärjed. Üheks väga oluliseks sündmuseks, mis ajaloos aset leidis, tänaseks juba üle 2000 aasta tagasi, ja mida üsna pea tähistame, on Jumala Poja Jeesuse Kristuse sünd sellesse maailma.
Evangelist Luuka kirjutab meile Jeesuse sünnist ja alustab ka ühe suursündmusega, mis sellel ajal aset leidis. Lugu algab nii: “Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. See üleskirjutus oli esimene ja toimus, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna. Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemaks, sest ta oli pärit Taaveti kojast ning soost, ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal. Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama, ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas. (Luuka 2:1-7)
See sündmus, kus suur hulk rahvast oli korraga liikumas igaüks oma kodulinna eesmärgiga, kirja panna oma nimi, pani mind peatuma oma mõtetes Jumala sõnale, kus kõneldakse jäädavast linnast ja raamatust kuhu ka kirjutatakse inimeste nimed. Apostel Johannes kirjutab temale antud nägemuses eluraamatust, mis kord avatakse suure valge aujärje ees, kus meist igaüks kord seisma peab.
Esitades endale täna küsimuse, kas olen lasknud ka oma nime sinna kirjutada, jõuame jõulusündmuse tõelise tähenduseni. Jeesuse sünd sellesse maailma kuulutab meile veel tänagi, et oleme teelised selles maailmas ja otsime nii öelda linna, kus elada ja kus minu nimi kirjas on. Paraku peame tõdema, et selle maailma linnad hävivad ja meiegi peame ühel hetkel siit lahkuma. Kuid kuhu ja mis ootab meid siis ees!? Jäädav linn on eriline selle poolest, et seal ei eksisteeri enam pattu. Aga kuidas võib siis üks patune inimene üleüldse sinna linna sisse pääseda?
Jeesuse sünd sellesse maailma tõi vastuse sellele küsimusele ja võimaluse igale inimesele. Ta kõneles taevasest Kuningriigist, mis kunagi ei hävi ja sellest, et Tema annab igavese elu neile, kes Temasse uskudes meelt parandavad. Ja raamat kuhu ka meie nimed igavesti võivad sisse kirjutatud saada ei ole muinasjutt vaid tõelisus, mis ühel päeval kõigile reaalseks saab. Kuna Jeesus on ainuke isik, kes on sündinud patuta ja tulnud selleks, et surra patuste inimeste eest, siis on ka ainuke võimalus sellesse linna siseneda Jeesuse kaudu.
Jeesus sündis ja ta asetati sõime. Ei ole just teab mis auline paik kust alustada! Ja arvatavasti nendel jõludelgi leidub neid, kes end sellises olukorras leiavad. Tundub, et reaalsus kus hetkel oma elus viibid on lootusetult vilets, et alustada teekonda uue suunaga. Kuid ometigi on see võimalik ja sa peaksid Jumala abiga seda tegema! Soovin, et need jõulud võiksid saada paljudele uueks teekonnaks sellesse linna, mis on jääv ja, et nimed oleksid kirjutatud eluraamatusse.
Armurikast jõuluaega
Alur Õunpuu
nelikaare
ee