...  Ma ei tahtnud katkestada osadust Jumalaga ja sellepärast ütlesin: „Issand, ära keela mulle kõnelemast Sinuga. Ma tahan kuulda, mis Sa räägid.“

Ja järsku tundsin Issanda hoiakut. Ta oli võimas ja suveräänne, justkui tahaks öelda, et Tema ütleb sõna alati viimasena. Selle peale ma hakkasin nutma. Ma olin Jumala ees nagu väike laps. Issand ütles pehmelt: „Ära karda.“

Seisin Issanda ees edasi. Jumal ütles väga kurvalt: „Minu lapsed, Minu lapsed. Paljud langevad, sest nad ei taha tulla Minu juurde.“

Ma küsisin: „Kas kõik on nii trööstitu?“

Jumal vastas väga kurvalt: „Paljud hukkuvad. Inimestel on antud valida.“

„Aga Sa oled ju kõikvõimas Jumal. Sa muudad südameid. Sa ju ise ütled Oma sõnas, et Sul ei ole ükski asi võimatu.“

„Inimestel on antud valida.“

Mina raiusin oma: „Aga Saulus, Sina ju muutsid teda. Muidu ta oleks ju edasi kogudust kiusanud. Aga Sina tulid ja muutsid teda.“

Issand vastas: „Mul oli teda vaja.“

Siis ma mõistsin, et ma ei saa ja ei peaks Issandaga vaidlema, sest Ta on palju targem ja teadlikum kui mina. Järgmisel hetkel palusin armu ja halastust oma perele. Kohe palusin ka andeks, et oma palvega hakkan Issandat segama. Selleks ma olingi Jumalaga osaduses, et kuulda, mida Tema räägib. Ma tahtsin ju Teda kuulata. Hakkasin Teda kiitma ja tänama. Ja Issanda nägu läks momentaalselt rõõmsaks. Ta justkui ärkas kurvastueunest.

Ta ütles: „Kiitke Mind, Mu lapsed. Selles on Elu, selles on Võit, selles on Vabadus.“

Erika Reisko Jeesuses Kristuses